Sõna “usk” kasutatakse tihti mitmes tähenduses. Üks neist on, et sa aktsepteerid asju, mida sa ei taipa. Inimesed ütlevad tihti: “Seda ja seda ei saa seletada, sa pead seda lihtsalt uskuma”. Kui Kristus räägib usust, mõtleb ta küllap esmalt selle all usaldust Tema vastu, keda armastad, nii, et sa tõrjud endas igasuguse vale, saavutamaks seda armastust.
Jumala armastuse müsteerium ei ole selleks, et meilt inimese valusid ära võtta. Ikka selleks, et neid meiega jagada. Ühises valus mõistame teineteise taju. Siis tekib usaldus. Sellest jumalikust usaldusest meie vastu algab elu mõtte ja sisu uuenemine. Jumal on elav. Tema igaveses jumalikus üsas toimub asjade ja elu pidev uuenemine. Tõeliselt hää sõnum on, et Jumal ei ole kaugel eemalseisev, hirmuäratav või inimesist eemalehoidev, vaid see, kes on koos meie valudega ning võtab täielikult osa inimkonna kannatustest.
Kristus, kelle kannatusi meie, inimesed, tahame ajas ja ruumis kuulutada, on tõepoolest see Inimese Poeg, kellel pole kuhu pääd panna. Jumal on inimeste maailmas kodutu – kas on vaja väga suurt kujutlusvõimet, et näha asjade ja aegade muutumisi? Jumala inimesekssünni müsteerium seisneb tema tulekus kannatava inimese juurde. Jumal sai selleks, kelle jaoks miski inimlik ei olnud võõras, kes koges täielikult inimlikku piiratust ja murtust. Sündinud Kristus on Issand, kelles Jumala kaaskannatus sai lihaks. Temas peegeldub meile vastu võimalik täiuslik elu. Tema õpetuste toel saame olla kantud läbi vaimse pimeduse valguse poole, mis karjastele polnud tundmatu.
Kristus, kirkuse Kuningas. Täida meie hinged Sinu sünni saladuse hingusega. Kanna meid läbi vaimupimeduse selle valguse poole, mille kuma nägi Mooses Siinai mäel ning millest kohkusid karjased Sinu sündimise ööl. Olgu Su sünd meile uute lootuste, unistuste ning nende täitumise kauniks ja sügavaks allikaks. Aamen.